Aitäh, teid oli uskumatult palju!

Suur, suur tänu usalduse eest, Audru valla elanikele, kes hääletasid minu poolt.
Ja teid oli uskumatult palju.

Nüüd on see siis käes! Mis see nüüd oligi mis toimus. Oli see ilmsi või unes, püha jumal, mida ma tegin. Lasin ennast viimasel minutil auti rääkida ja mis edasi. Mõni pürgija hüppaks rõõmust (ikkagi ju väikest viisi võimu juures) aga minul - tühi tunne ja mure südamel. Ja mis millimallist saab? Pidin ju ometi arvestama, et alati on väiksemgi võimalus.

Kas ja kui kähku see kõik mind endasse imeb, kas suudan oma valijate ootusi-lootusi täita? Võim on see, mis kõige kiiremini rikneb ja rikub.

Nagu ütles Platon: võim on koorem. Võimu väärib inimene, kellele see on koorem, aga mitte unistus.

Niisugused tunded valdasid mind 18. oktoobri hilisõhtul

Nüüd on kõik selginenud. Tänane reaalsus on see, et tunnen ennast tugevana, olen valmis võtma vastutust, valmis tegutsema ja oma valijate huve kaitsma.

Olen selgelt välja öelnud, et ei kavatse sallida mitte mingisugust korruptsiooni. Peale avastatud sahkerdusi maadega, ei suuda enam usaldada ega loota, et otsused mis vallas tehakse, ei ole tehtud jälle mingi väikese ringkonna huve silmas pidades. Eksimused võivad olla liiga head, et neid mitte korrata.

Püüan teha kõik mis suudan, kuid ma ei luba asju, millest ei saa või ei kavatsegi kinni pidada. Ausus ja järjepidev töö on minu võimuses.
Volikogu koosolekul käe tõstmine, ei tee veel kellestki volikogu liiget, nagu garaažis seismine, ei tee kellestki autot.

Et ma ei kandideerinud partei ridades ei tulene sellest, et mul midagi nende vastu oleks - lihtsalt erakondade poliitikad on minu jaoks äravahetamiseni sarnased. Iga inimene on see, kes ta on, olenemata, millises erakonnas või organisatsioonis ta toimetab. Kui oled aus, siis nii ka on. Kui käitud nagu „lammas”, siis jääd „lambaks” igas liidus.

Häirib mõtteviis, et kõik halb tuleneb teistkeelsetest -meelsetest, et kõik mis tuleb läänest on IN ja ainuke hea asi mis idast tuleb - on päkesetõus.

Olen viimasel ajal kohalike probleemide üle palju juurelnud ning loonud endale visiooni sellest, mida, kuidas ............, mõte peab olema paraja suurusega, et pähe mahuks.

Väga palju inimesi, eriti maapiirkondades, elab väga vaeselt. Kuulsin (korralikust) perekonnast, kus naine on lapsega kodune ja mees kaotas töö, elatakse lapse rahast, lähedasi kes aitaksid ei ole (muidugi on niisuguseid palju). Lapse raha kulub üüriks ja arvete maksmiseks. „Aga söögiks” tundsin huvi. „Mees käib Pärnu jõest kala püüdmas ja siis saame süüa”, vastati. Kohutav tõde! Hea, et neil vähemalt tasuta kartul nüüd olemas. Kas neile tuleks öelda „naeratage ..., homme on veel hullem”

Kus siis need uued töökohad mida muutkui lubatakse. Rahvas ootab ja ootab Joonase ja Kivimäe „unistuste projekti” (maailma suurim kalakasvatus).
............ ei tule ega tule, kas tegemist on veidi laisema sooletalitlusega mis avaldub kõhukinnisuses.

Miks ei räägita rahvaga. Avalikku saladustki on võimalik avalikustada. Kui ei suudeta mida tahetakse, tuleb tahta, mida suudetakse. Inimestega peab rääkima, mitte neile puru silma ajama. On ju nii?

Loomulikult annan endale aru, et olen volikogus opositsioonis. Eeldavalt tehakse konstruktiivset koostööd, arvestades kõigi volikogu liikmete seisukohti ja ka eriarvamusi. Volikogu töö ei tohiks kujuneda „vallajuhtide arvamus” ja valearvamus.

Noa oli üksiküritajast amatöör, kui ta ehitas oma laeva. Titanicu panid aga kokku suur grupp spetsialiste.

Palju õnne kõigile valituks osutunutele !