MILLIMALLI

 Veel leidus Andmekaitse Inspektsiooni dokumendiregistris selline alltoodud  digitaalselt allkirjastatud dokument (teen väljavõtte) millel ei ole minuga mingit seost kuid  kus jälle kirja adressaadi andmete kohal laiutab minu isiklik e-posti aadress seimarann@gmail.com , minu initsiaalid ning mulle omistatud vallavanema nimetus – seekord olen siis Kambja vallavanem . Palju õnne mulle. Ei kandideerinud, aga amet on käes. AKI dokumentide põhjal hakkab mul kujunema juba päris korralik karjääriredel.  AKI dokumendiregister - Eesti kõige paindlikum ametiredel.   Karjäär, mis ei küsi ei CV-d ega valijate mandaati. Halooo… Pärnu linnapea Kristel Voltenberg – ära hakka midagi ennast seal linnapea kohal liiga mugavalt tundma.  Sellise tempoga võib Andmekaitse Inspektsioon mind varsti täiesti ootamatult ka Pärnu linnapeaks määrata. Halooo…haloo... peaminister Kristen Michal – tee ruumi, siit ma tulen. Ei mingeid valimisi, ei mingit poliitikat – piisab ühest kor...

Andmekaitse Inspektsiooni dokumendiregistrist teabenõudega väljastatud dokumentide hulgas leidus ka üks selline dokument. Dokument, on digitaalselt allkirjastatud. T een sellest väljavõtte -  just algusest mis on kõnekas. Kirja adressaadi andmete kohal figureerib minu isiklik e-posti aadress seimarann@gmail.com , minu  initsiaalid   ja mulle omistatud kõrge ametikoht  Põhja-Eesti Regionaalhaigla administratiivdirektor.  Tunnustus, mida ma ei ole küsinud, vastu võtnud või millest mind oleks kunagi teavitatud. Kuna dokument on digitaalselt allkirjastatud siis see tähendab paratamatult, e t Andmekaitse Inspektsiooni dokumendiregistris ringlevad digitaalselt allkirjastatud dokumendid (pole teada kui palju neid veel on) , millele on hiljem tehtud juurdekirjutusi. Teisisõnu: võltsitud dokumendid . Digitaalselt allkirjastatud dokumendi võltsimine seisneb pärast allkirjastamist dokumendi sisu või metaandmete – sealhulgas adressaadi andmete – ebaseaduslikus muutmi...

 Eelmises postituses nägime, kuidas riik kärpis kodanike põhiõigusi, et legaliseerida tegevusetus – kodanikule määratud vastamistähtaegu ja õigusi hakati seadusega ümber kujundama, nii et ametnikul tekkis võimalus vastamisest üldse keelduda . Käesolevas postituses jätkame sama teemat, sukeldudes Riigikogu põhiseaduskomisjoni protokolli nr 77 üksikasjadesse, et näidata, kuidas seadusemuudatused lühendasid vastamistähtaega 30 → 15 päevale , aga samas andsid ametnikule võimaluse vastamisest seaduse alusel üldse loobuda – vorst vorsti vastu . Hendrik Johannes Terras selgitas , et muudatusettepanekute tähtajaks, 9. oktoobriks, eelnõule muudatusettepanekuid ei laekunud . Siis lisas, et Justiitsministeerium tegi ettepaneku eelnõu muutmiseks 08.11.2024 kirjaga . ( Ha… haa… haaa… 🐷 Kuidas sai Justiitsministeerium teha muudatusettepaneku 08.11.2024 kirjaga, kui muudatusettepanekute esitamise tähtaeg lõppe s 09.10.2024 ? Vastus on lihtne: ei saanudki – aga tehti. Dokumentidest on see...

 Eesti riigi praktika näitab üha selgemalt, et kodanike põhiõiguste rikkumine ei ole enam juhuslik kõrvalnähtus, vaid teadlik vahend omaenda asutuste haldussuutmatuse varjamiseks. Kui ametkond ei suuda seadust täita, ei järgne sellele vastutust ega parandustegevust, vaid muudetakse õiguslik raamistik selliselt, et rikkumine muutuks lubatavaks ja tegevusetus seaduslikuks. Õiguskantsler tuvastas jälle kontrolli tulemusel, et Andmekaitse Inspektsioon (AKI) ei järgi oma tegevuses põhiseadust ega teisi seadusi, ei austa inimeste põhiõigusi ja -vabadusi ning ei pea kinni hea halduse tavast. Tegemist ei ole üksikjuhtumite ega ajutise töökorralduse probleemiga, vaid süsteemse ja pikaajalise õigusrikkumisega. Inimesed on esitanud Andmekaitse Inspektsiooni tegevuse peale mitmeid kaebusi. Õiguskantsler leidis, et inspektsioonil on probleeme nii märgukirjadele ja selgitustaotlustele vastamisega kui ka vaiete ja isikuandmete töötlemise rikkumise peale esitatud kaebuste lahendamisega. Avaldust...

 See oli hea uudis! Reformierakonnal ja Isamaal kukkus Pärnus saba alla. Las istuvad nüüd natuke pingile, võtavad lonksu vett ja mõtlevad rahulikult järele, kas ülbus on ikka see, mis alati võidab. Mõnikord tuleb lihtsalt hingata, mitte haugata. Hirmutav on aga see, et linnasekretäri kirjutatu kohaselt leidub linna ametiasutuses teenistujaid, kes peavad ja tunnevad end linnavalitsusena, kuigi nad ei ole isegi mitte linnavalitsuse liikmed. Kas suurusehullustus? Igasugust kriitikat linnavalitsuse aadressil võtavad nad isiklikult, kogedes väidetavalt tugevat emotsionaalset ja psüühilist pinget – justkui oleks kriitika suunatud nende enda vastu. Uus võim, olge ettevaatlikud – sellised „linnavalitsused“ võivad end hakata pidama ka Napoleoniks, kohvimasinaks või jumal teab milleks. Siis on jama lahti. Hoiduge linnavalitsust kritiseerimast! Mina siin blogis jätkan oma väikest arheoloogiat: kaevan ikka välja eelmise linnavalitsuse totrusi, et uus saaks alustada puhtalt lehelt. Kui isegi...