Palju me kohtunikule maksame?

 Ma ei olnud kunagi elanud roosas mullis ega uskunud, et maailmas jagatakse ausust koos sünnitunnistusega. Teadsin hästi, et leidub valet, ebaõiglust ja inimesi, kelle jaoks tõde on vaid takistus teel eesmärgini.

Aga mul oli alati olnud mingi eriline aukartus kohtu ees. Uskusin, et vähemalt seal ei määra mängu osavam keerutamine, vaid tõendid, seadus ja tõde.

Olin küll kuulnud jutte, et kohtus ei võida alati õigus, vaid vahel rahakott ja mõjuvõim, kuid pidasin seda kaotajate kibestumiseks — kuni elu sundis mind seda mõtet uuesti kaaluma.

Tuli erastamiste, ärastamiste ja varastamiste aeg. Aeg, kus käidi mööda arhiive, otsiti vanu dokumente, tõendeid ja kinnitusi. Segadust oli palju ning järjest enam räägiti pettustest ja ülekohtust. Need, kellel oli rohkem võimu ja võimalusi, muutusid aina julgemaks ning karistamatus andis sellele veel hoogu juurde.

Sel ajal sain Tallinnas arhiivis käies ka oma esimese suure šoki. Mäletan seda hetke siiani. Arhiivitöötaja vaatas ringi ja ütles mulle vaikselt, peaaegu sosinal:

„Oleme tähele pannud, et kohalike omavalitsuste poolt arhiivi tagastatud maadega seotud toimikud on paljudel juhtudel märgatavalt õhemad kui algsed toimikud olid.”

Ei saa olla. See tundus uskumatu. Kuidas saab olla võimalik, et dokumendid, mis peaksid hoidma inimeste õigusi ja ajalugu, võivad lihtsalt kaduda? Miks seda ei avalikustatud, miks sellest avalikult ei räägitud, miks midagi ette ei võetud?

Kõik vaikisid ja petetud inimesed jäid üksi oma küsimuste, kahtluste ja kaotatud usuga.

Siis saabus hetk, mil kogu minu senine lapsik usk kohtusüsteemi aususesse ja sõltumatusesse vajus kokku nagu odav dekoratsioon, mille tagant paistis välja hoopis teine etendus.

Istusin advokaadi büroos, näitasin oma arhiividokumente ja ootasin advokaadi kinnitust, et juhtum on selge ning mingit kahtlust ega kõhklust võimaliku kohtuasja mittevõitmiseks ei ole.

Advokaat seisis seljaga minu poole riiuli juures. Lehitses — arvan, et mingeid seaduseraamatuid. Vaikis. Mõtlesin kas ta nüüd jääbki seadusi lugema ja mina maksan 700 krooni tund.

Ja siis äkki.

„Palju me kohtunikule maksame?”

Pikk paus.

Ma ei saanud aru, mida ma just kuulsin. Kas ma kuulsin õigesti?

See lause lihtsalt rippus õhus ja mina püüdsin aru saada, kas see oli päriselt öeldud.

Küsida ei julgenud. Kui olin valesti kuulnud, oleks olnud äärmiselt piinlik oma küsimusega kohtunikku laimata.

Vaikus. Pikk ja piinlik.

Ma ei teadnud, mida öelda. Ma ei olnud ju isegi veel otsustanud, kas ma üldse kohtusse lähen või advokaadi palkan. Olin tulnud küsima, kas mul on õigus — mitte arutama, palju õigus maksab.

Lõpuks võtsin ennast kokku ja pahvatasin:

„Mul kas on õigus või ei ole, aga õigust ma ostma ei hakka.”

Advokaat pööras ümber. Tuli minu juurde, lausa nina alla, ja ütles:

„Kulla naine, te ei ole enam mitte esimeses nooruses. Mis te siis arvate, kuidas me neid kohtukeisse võidame — kas õigusega või?”

Ma ei mäleta, kuidas ma sealt välja sain. Ei mäleta, mis edasi juhtus. Ei mäleta, mida ütlesin või kas üldse midagi ütlesin.

Mäletan ainult seda tunnet.

Seda hetke, kui üks lause lõhkus ära midagi, mida olin terve elu enesestmõistetavaks pidanud.

Mäletan, et kõndisin mööda tollast Kalevi tänavat ja nutsin. Lihtsalt nutsin lahinal.

Mitte ainult selle lause pärast.

Vaid selle pärast, et maailm, kuhu ma hommikul sisse astusin, ei olnud enam sama maailm, kust ma pärast välja tulin.

Midagi oli jäädavalt kadunud.

Ja just sellisest maailmast ma nüüd kirjutangi