Kuidas AKI muutis oma põhipõhjenduse „kirjaveaks“
„Loogiline ootus oleks, et sellisel juhul tunnistatakse viga ja tühistatakse otsus. Kuid Andmekaitse Inspektsiooni käitumine näitab, et selle asemel eelistatakse iga hinna eest oma eksimust kinni mätsida – isegi siis, kui see tähendab seaduse väänamist ja olukorra muutmist piinlikuks farsiks.“
Tuletame korraks meelde, milles asi üldse seisnes. AKI vaideotsuse 01.04.2025 nr 2.1-3/25/218-552 punktis 21 oli selgelt kirjas, et teabenõude täitmisest keeldumine on põhjendatud, kuna vaide esitaja on blogipidaja, kes avaldab oma blogis ametnike kohta negatiivseid hinnanguid. See ei olnud mingi kõrvalmärkus – see oli vaideotsuse keskne ja sisuliselt ainus põhjendus.
Hiljem selgus aga midagi, mis ei ole enam lihtsalt piinlik, vaid tekitab tõsiseid küsimusi kogu riikliku järelevalve sisulise kvaliteedi kohta. Sellist blogi ei ole olemas, vaide esitaja ei ole blogipidaja, pole seda kunagi olnud ning AKI-l puuduvad igasugused tõendid, et ta oleks kunagi midagi sellist teinud.
Tekib täiesti elementaarne küsimus: kuidas saab riikliku järelevalve menetluses midagi sellist üldse „sattuda“ otsusesse? Järelevalve ei ole ju koht, kus fakte oletatakse või välja mõeldakse – see on menetlus, kus iga väide peab tuginema kontrollitud tõenditele. Vähemalt nii see seaduse järgi peaks olema.
Siin aga ei ole tegemist ühe eksliku sõnaga või juhusliku apsakaga, vaid terve väljamõeldud loogikaga, millele ehitati üles otsuse keskne põhjendus. Ehk siis kogu konstruktsioon – millele otsus toetus – ei olnud mitte ekslik, vaid sisuliselt fabritseeritud.
AKI küll tunnistas hiljem, et vaideotsusesse sattus vale informatsioon, kuid sellele vaatamata ei tühistanud ta haldusakti ega kõrvaldanud selle õigusvastast alust. See tähendab, et isegi pärast seda, kui selgus, et otsuse põhipõhjendus on täielikult alusetu, otsustati jätta see otsus lihtsalt kehtima – justkui poleks midagi juhtunud.
Selle asemel, et vaideotsus tühistada, otsustati probleem lahendada hoopis teisiti. Nimelt teatati, et tegemist oli „ilmse ebatäpsusega“, mida saab parandada haldusmenetluse seaduse § 59 alusel – sisuliselt nagu kirjaviga.
Aga siin läheb asi eriti huvitavaks.
Seda nn „ebatäpsust“ ei parandatud mitte haldusaktis endas. Vaideotsust ei muudetud, ei parandatud ega tühistatud. Otsuses seisab tänaseni must-valgel, et vaide esitaja on blogipidaja, kes avaldab oma blogis ametnike kohta negatiivseid hinnanguid.
Selle asemel tehti midagi hoopis kummalisemat: koostati eraldi kiri, mis saadeti abikaasale ja linnavalitsusele, ning selles kirjas teatati, et vaide esitaja tegelikult ei ole blogipidaja.
Ehk siis olukord on järgmine:
- haldusaktis on au ja väärikust riivav valefaktiväide alles,
- seda haldusaktis ei parandata,
- kuid eraldi kirjas öeldakse, et see ei ole tõsi,
- ja siis väidetakse, et probleem on lahendatud.
Kui haldusaktis sisalduv vale jäetakse alles, siis see vale kehtib edasi. Haldusakti sisu ei muutu kirjakese saatmisega. Haldusakti muudetakse või parandatakse ikka haldusaktis endas, mitte kirjakesega vaide esitajale.
Siinkohal tasub taas vaadata, mida HMS § 59 tegelikult tähendab. Seadus lubab parandada kirjavigu ja muid ilmseid ebatäpsusi, kuid ainult juhul, kui need ei mõjuta haldusakti sisu.
Aga kui haldusakti põhipõhjendus – see, millele tuginedes teave jäeti väljastamata – osutub valeks, siis ei ole tegemist enam ebatäpsusega. See on sisuline viga. Tegelikult tähendab see, et Karin Uuselu poolt koostatud vaideotsusel puudub õiguslik alus.
AKI püüab aga jätta muljet, nagu oleks tegemist millegi tühisega. Nagu oleks keegi ekslikult kirjutanud vale kuupäeva või ajanud sassi ühe numbri. Tegelikkuses oli aga otsusesse ehitatud terve narratiiv: inimene kuulutati blogipidajaks, talle omistati konkreetne käitumine ning selle põhjal järeldati, et teabe väljastamata jätmine on õiguspärane.
Kui see põhjendus ära võtta, ei jää otsusest sisuliselt mitte midagi järele. Ja AKI sai sellest väga hästi aru.
„Just seetõttu ei mindud seaduspärast teed ehk haldusakti muutmise või tühistamise juurde. Selle asemel jäeti mulje, et kõik on korras – piirduti ühe kirjaga, millega püüti näiliselt parandada midagi, mida tegelikult haldusaktis ei parandatudki.“
See lähenemine muutub eriti problemaatiliseks siis, kui võrrelda seda kohtupraktikaga. Kohtud on korduvalt selgitanud, mida saab HMS § 59 alusel parandada. Näiteks on peetud ilmseks ebatäpsuseks ekslikku kuupäeva (nt kohtuasi 17.11.2025 nr 5-25-71) või tehnilisi andmeid, mis ei mõjuta otsuse sisu. Samuti on parandatud valesid isikuandmeid või kirjavigu nimedes.
Samas on kohtud olnud väga selged selles, mida ei saa HMS § 59 alusel teha. Näiteks lahendis 30.09.2024 nr 3-23-2394 rõhutati, et kui muudatus puudutab haldusakti sisulisi tingimusi või põhjendusi, ei ole enam tegemist ilmse ebatäpsusega ning sellisel juhul tuleb haldusakti muuta või tühistada vastavas menetluses.
Huvitaval kombel on ka AKI ise varasemates juhtumites kasutanud HMS § 59 täiesti õigesti – näiteks parandades ekslikult märgitud kuupäevi oma otsustes, ilma et see oleks mõjutanud otsuse sisu.
Just see muudabki käesoleva juhtumi eriti kõnekaks.
AKI teab väga hästi, mida tähendab „ilmne ebatäpsus“.
AKI teab väga hästi, millal seda võib kasutada.
Ja AKI teab väga hästi, millal seda kasutada ei tohi.
Sellest hoolimata otsustati seekord teha vastupidine.
Kui aus olla, siis kogu olukord taandub üsna lihtsale valikule. Kui AKI oleks tunnistanud, et vaideotsuse põhipõhjendus oli vale, oleks tulnud otsus tühistada. See oleks olnud õiguslikult korrektne, aga ebamugav.
Valiti teine tee – jätta otsus jõusse ja nimetada selle aluseks olnud vale lihtsalt „kirjaveaks“, mida ei parandatud isegi mitte otsuses endas.
Küsimus ei ole enam isegi konkreetses juhtumis. Küsimus on põhimõttes.
Kui riiklik järelevalveorgan võib kirjutada oma otsusesse väljamõeldud faktiväiteid, tugineda neile otsuse tegemisel, jätta need haldusaktis parandamata ja hiljem nimetada kogu seda konstruktsiooni „ilmseks ebatäpsuseks“, siis tekib paratamatult küsimus: kus see piir üldse on?
Veelgi tõsisem on aga see, millise suhtumise see paljastab. Selline käitumine viitab selgelt sellele, et peetakse võimalikuks ka lihtsalt valetada – lootuses, et adressaat ei saa aru, ei vaidle vastu või ei oska oma õigusi kaitsta. Eriti mugav on seda teha olukorras, kus vastaspooleks ei ole advokaat, vaid tavaline inimene, kellele võibki jätta mulje, et kõik on seaduslik ja korrektne.
See ei ole enam eksimus ega hooletus. See on teadlik vastutuse vältimine ja olukorra ärakasutamine.
Sest kui vaideotsuse põhipõhjendus saab üleöö muutuda „kirjaveaks“, siis võib sama loogika järgi kirjaveaks kuulutada ka kõik muu – faktid, põhjendused ja lõpuks ka seaduse enda.
Ja just selline ongi siis see „aus“ – riiklikku järelevalvet teostav Eesti Vabariigi riigiasutus.
Ja sellisel hetkel ei ole enam tegemist riikliku järelevalvega, vaid millegi hoopis ohtlikumaga.
Järgmistes postitustes toon, mis edasi sai – ja mida on sellise „järelevalve“ kohta öelda õiguskaitseorganitel, kohtutel, kelle ülesanne peaks olema sellistele praktikatele piir ette panna.
Kommentaarid