Kui seadus muutub kunstiks, siis peab kodanik oskama joonistada kaebusi.

15.03.2019 jõustus AvTS § 46 lõige 2, mis ütleb: „Kui Andmekaitse Inspektsioon jätab vaide rahuldamata, siis on vaide esitajal õigus pöörduda teabevaldaja (mitte AKI) vastu halduskohtusse.“

Seega peale 15.03.2019 ei saa enam vaidlustada halduskohtus AKI vaideotsust, kui AKI jätab vaide rahuldamata – mis tingis selle, et vaideotsuste kvaliteet langes järsult. Kui varem pidi AKI vähemalt teesklema, et ta vaideotsus suudab kohtus vastu pidada (no ikka pidi natuke pingutama), siis nüüd... mitu lehekülge kuivalt asjakohatute AvTS sätete lahtikirjutamist, teist samapalju teabevaldaja selgituste kordamisi ilma AKI poolse seisukohata neile ja kusagil lõpus heal juhul ka üks lause, et AKI nõustub teabevaldaja põhjendustega – ei põhjendusi, ei tõendeid, ei uurimispõhimõtet, ei argumenteerimist.

Mitte keegi ei kontrolli enam, kas see otsus oli seaduslik, loogiline või vähemalt tõsiseltvõetav.
Tulemuseks on, et AKI vaideotsused ei sõltu enam seadusest, vaid sellest, kes vaidlejad on. Kui vaide esitaja visiitkaardil on advokaadibüroo logo – siis on võimalik näha ka seaduse kohaldamist. Kui aga tegemist on "tavakodanikuga", siis võib vaideotsus meenutada horoskoopi: täielik sõltumatus tegelikust olukorrast.

See, et AKI ei vastuta enam oma vaideotsuste eest, on lisanud neile vabaduse olla loomingulised – vahel isegi absurdsuseni. Mõni otsus võiks sama hästi ilmuda satiiriajakirjas või jääda klassikaks rubriigis „Kus on pildil lehm“. Aga eks see ongi loovtöö – kui kontrolli ei ole, siis õigusriik muutubki rohkem kunstiks : iga ametnik tõlgendab seadust oma sisetunde ja emotsioonide pealt.

Tegelikult peab ühiskonnal olema julgust ka valjult öelda, et AKI on oma praegusel kujul muutunud sisuliselt mõttetuks asutuseks. Selle asemel, et  seista läbipaistvuse eest, on Inspektsioonist saanud kehvasti varjatud kulurida riigieelarves – institutsioon, mis toodab järjekindlalt õiguslikult õõnsaid otsuseid ja demonstreerib järjepidevat suutmatust täita oma põhiseaduslikku ülesannet. Sellisel kujul ei ole AKI mitte järelevalveasutus, vaid paroodia sellest – ja mõistlikus riigis kaalutaks juba ammu, kas sellise organisatsiooni uste sulgemine ei oleks mitte kokkuhoid, vaid teenus kodanikele.

Seega tasub igaühel meeles pidada: kui AKI teeb vaideotsuse ja see otsus on tõeline käkk, siis pärast 15.03.2019 ei saa sa enam vaidlustada selle otsuse tulemust kohtus. Aga saad vaidlustada teabevaldaja otsuse, millega otsustati keelduda sulle palutud avaliku teabe väljastamisest.

Ja just seda ma ka tegin 19.02.2025 Tallinna Halduskohtule esitatud kaebusega, sest kui seadus muutub kunstiks, siis peab kodanik oskama joonistada kaebusi.