Istungi lõpu algus - tapa või saad tapetud, juhi või ole juhitud

17. „ Arupärimised, avaldused ja pöördumised volikogule“
Selle punkti alla oli volikogu esimees kokku seganud kõik mis pähe tuli.

Siin olid ka proua Inda ja millimalli arupärimised. Ei tea mis meeltesegaduses Simmu need kirjalikku vastust nõudvad arupärimised päevakorda võttis ja ei ühtegi arupärimist millele nõutud suulist vastust.

Arupärimised jäidki kuidagi vahele, sest mis nendega ikka jännata. Hr Hansalu tundis ainult muret miks arupärimistel allkirju pole. Ei teadnud mees mis tähendab digitaalne allkiri.

Päevakorrapunktis oli ka Jõõpre vanuritekodu töötajate ja vanurite kiri, Audru vallavolikogule, milles toetati hooldekodu juhatajat kellest vallajuhid, eesotsas sotsiaalnõunik Peep Tarrega, olid otsustanud lahti saada.
Kirjas oli toodub palju ebameeldivat ka sotsiaalnõuniku kohta.

Tringel -trangel vanuritekodu ümber algas aasta alguses kui volikogu liikmetele tutvustati Audru valla sotsiaalobjekte (koolimajad, lasteaiad, raamatukoguud ). Plaani oli võetud külastada ka Jõõpre vanuritekodu kuid sinna läksid ainult sotsiaalkomisjoni liikmed, kuna ruumid olevat seal väikesed.

Vanuritekodu juhataja, keda nägin esmakordselt, paistis olevat südamlik ja hingega töö juures olev inimene. Südamevaluga rääkis ta meile vanadekodu probleemidest ja nii mõnelegi tundus, et võitles lausa pisaratega.

Enne külaskäiku, kiideti uut, noort, haritud ja töökat juhatajat sotsiaalkomisjoni koosolekutel taevani.

Veendusin ise vanuritekodu viletsas olukorras kuid kuulsime asju, mis lausa ehmatasid.

Kujutate ette, et Jõõpre vanadekodus olid vanuritel isiklikud asjad kilekottidega voodi peal, sest nagu juhataja ütles, kappe kuhu need panna, lihtsalt polnud .
Nagu ootaksid nad just, just haiglast koju minekut, asjad juba pakitud.

Aknad ei käinud kinni ega lahti. Ventilatsiooni polnud või ei töötanud, pissi hais on tugev. Polnud taburette. Toad olid nii pisikesed, et mõlema voodi asukad korraga tõusta ei saanud.

5 hooldajat teevad kõik: söögid ja söödavad, pesevad pesu, pissitavad ja potitavad, vahetavad mähkmed, koristavad ruumid, pesevad vanurid – kõi mis üldse teha vaja.
Aga tervisekaitse, kas niisugune asutus ka veel olemas on? Kui ongi, siis vist mitte vanadekodu tarvis.

Mida külaskäigul veel kuulsime - lausa kuritegelik.

Vanurid tulevad vanadekodusse, kaasas oma rohud, mis arst neile kunagi kirjutanud. Neid võtavad nad surmani. Kui need otsas, annab vanur hooldekodu töötajale raha, kes talle uued rohud toob. Mitte keegi ei kontrolli kas ta neid enam vajab, kas oleks tarvis üks rohi asendada teisega või hoopis ära jätta. Need rohud mis kunagi määratud, lähevad hauani kui just kiirabi vahepeal midagi uut pole määranud.

Häbi meil olgu, suur ja rikas Audru kohalik omavalitsus. Ülemakstud, kõrgepalgalised ametnikest otsustajad, volikogu liikmed, kes kümmned aastad „mänginud volikogu“ keegi pole märganud kõige nõrgemat.

Mitte hoolida vanast, väetist ja haigest - see on saanud meil vabaduse võrdkujuks.

Lihtne on kontingendiga kes ei kaeba ega kaeble. Ja vanadekodu eelarve ..........( Tarre, ära uduta valede summadega).
Lihtsalt kriipsutame selle õnnetu vanadekodu maha, nii nagu karu metsa majanduskriisis ära koondati, sest ta on suur ja seega kallis pidada.

Kui volikogu liikmed hakkasid lahkuma, kuuleb proua Inda kuidas P. Tarre kutsub vanadekodu juhataja enda juurde ja noomib „Oli sul nüüd seda vaja rääkida“

Ja siit läheb koorem veerema. Sotsiaalnõunik, kes muidu vanadekodusse harva eksis, hakkab juhataja tööd jälgima. On päevi, kus papi veab 8 tundi päevas vanurite pissipudeleid ja potte, seisab kui kass augu juures, kui vahetatakse lamajal mähkmeid, mis naisvanurites tekitab pahameelt.

Nõudlikust ja tülitekitavast juhatajast tuleb lahti saada.
Kui juhataja, kes alles paar kuud tööl olnud, hakkab nõudma vanuritele kappi, kokka või arsti, siis mida ta veel aasta pärast võib nõudma hakata. Siiani on püütud nii läbi ajada, et vanuritekodusse kulutusi ei tehta või siis väga minimaalselt.

Õnnetu juhataja satub sellise pinge alla, et kirjutab mõtlematult lahkumisavalduse.
Töötajad aga saadavad juhataja toetuseks vallavolikogule kirja, mida siis nüüd arutatakse.

Ei aruta siin keegi midagi. Sotsiaalnõunik P. Tarre püüab kõiki oma usku pöörata mis tal ilma pingutusteta ka õnnestub!

Millimalli ja proua Inda tahavad teada, miks heast juhatajast sai korraga nii halb ja laisk töötaja kes ei täida lepingutingimusi, ei tee seda ja teist.

Aga kõik see, mis töötajad ja vanurid sotsiaalnõuniku kohta kirjutavad on laim ja lõpuks tuleb välja, et keegi hoidis kellelgi „nuga kõri peal“ ja käskis laimukirjale alla kirjutada.
Vot ei tea, uskuda või mitte, juures ei olnud ja elus on nad kõik.

Nüüd lõhkes pomm

Millimalli tuli lagedale küsimusega, mis paljudel keelel ja meelel aastaid. Kõik sosistavad, näitavad näpuga aga küsida ei julge - rusikas taskus ja kiipsmailing näol.

Kohe läks ka kisaks - ei puutu asjasse, ei puutu asjasse. Ringkaitse võeti sisse.
Aga millimalli tahtis rääkida ja just seda ta nüüd tegi (sisu selline)

„Härra Tarre, vanadekodu vanuritel peab pensist kätte jääma 15 %. See on raha, mida ei saa/tohi vald puutuda. Eile sotsiaalkomisjoni istungil, minu küsimise peale tunnistasite, et võtate mitme vanuri raha, selle mis neile peaks kätte jääma ja „ toote valda kappi“ Rääkige mis õigusega te seda teete? Teil ei ole mingeid volitusi ega kohtuotsust, et oleksite mõne vanuri eestkostja. Mis õigusega nende raha üle kamandate, pealegi on neil ka sugulased. See on vanuri raha ja seda ei tohi teie puutuda, kui vanur tahab, pistab ta selle või põlema. Miks te võtate võõrast raha, seda kutsutakse rahvakeeli varastamiseks. Kas toote raha vallamaja kappi ootama, et ehk vanur enne surma hakkab tantsima, saab rohkem teovõimelisemaks ja siis annate selle talle kenasti tagasi, või kogute kirsturaha mis peaks tulema ka vallakassast, kuhu vanur pidevalt oma pensi (85%) on andnud. Millised dokumendid olete vormistanud kus on arvestused. Väitsite, et nüüd teete - kas natuke hilja pole.

Vastus siis, et ei võta ära, paneb vallamaja kappi, sest vanurid ei tea rahast midagi ja edaspidi hakkab midagi vormistama ka, vist “

Härra Mati Sutt on ehmunud või hoopis õnnelik, et saab ometi midagi..... „kas te nimetasite hr Tarret vargaks ?“
Millimalli: „Hr Sutt, te kuulsite, ma ütlesin, et rahvakeeli kutsutakse seda varastamiseks“

Ja nii ta on. Kõik teavad, kõik räägivad ja sosistavad aga keegi ei küsi.
Nüüd siis sai küsitud ja ise otsusta kas ja mida sa usud ja mida mitte.
Kas tõde http://sahkermahker.wordpress.com/2009/06/25/ka-sotsiaalnounikul-on-rasked-ajad/

Nüüd on vanadekodul uus juhataja. Kindlasti ka tore inimene - ühe õnn, teise õnnetus.
Vaatan Audru valla dokumendiregistrit ja näen, vanadekodu töötajatel palgad maha võetud ja üks ka lahti lastud (erandkorras töölepingu lõpetamine).
Inimene, kes on vanadekodus töötanud üle kümmne aasta - „usalduse kaotamine“

Mina ei tea kus on tõde, sest tõde on muutuv ajas ja ruumis -tõde on relatiivne.

Ühel päeval kuulevad neli pimedat, et valitseja tuleb linna.
Ja et ta ratsutab läbi linna elevandi seljas. Nad pärivad inimestelt: "Elevant, kes see elevant on?" Inimesed ütlevad: "Kas te siis ei tea, kes on elevant?"
Pimedad vastavad:Ei, me ei tea seda“.
Inimesed lausuvad seepeale: "Hästi, me korraldame nii, et te saate ise kogeda, milline on elevant.” Veidi hiljem inimesed viivad need neli pimedat päris elevandi juurde, nii et nad saavad teda puudutada.
Üks puudutab elevandi jalga ning ütleb: "Elevant - oo see on nagu sammas”.
Teine puudutab elevandi külge ja ütleb: "Jaa! Elevant on nagu sein."
Kolmas pime seisab elevandi ees ja puudutab ta lonti: " Oo, elevant on nagu suur madu."
Neljas, kes on elevandi taga, puudutab saba: "Elevant, see on nagu köis"
Kõik nad on väga õnnelikud. Nad hakkavad tagasi koju minema ning, nagu ikka, kui ollakse õnnelik, siis tahetakse oma kogemust jagada. Nad lähevad ja jagavadki oma kogemust. Niisamuti teeme ju meiegi, kui me kogeme Tõde. Aga mis juhtus? Natukese aja pärast hakkasid nad kaklema: See ei ole õige, mina tean, ma kogesin seda ise!"

Kas nad kogesid tõde? Jah, igaühe kogetu oli tõde, kuid see ei olnud kogu tõde, see oli vaid osa tõest. Nad ei näinud tervikut. Olles uurinud elevanti igast küljest ja kogenud enam, siis nad võib-olla oleksid suutnud mõista tõde elevandist. Enamuses me teamegi vaid osa Tõest ja see moodustabki meie seisukoha, niikaua kui me ei mõista kogu Tõde.