Järg eelmisele postitusele: kuidas kodaniku põhiõigus vahetati haldusmugavuse vastu

 Eelmises postituses nägime, kuidas riik kärpis kodanike põhiõigusi, et legaliseerida tegevusetus – kodanikule määratud vastamistähtaegu ja õigusi hakati seadusega ümber kujundama, nii et ametnikul tekkis võimalus vastamisest üldse keelduda.

Käesolevas postituses jätkame sama teemat, sukeldudes Riigikogu põhiseaduskomisjoni protokolli nr 77 üksikasjadesse, et näidata, kuidas seadusemuudatused lühendasid vastamistähtaega 30 → 15 päevale, aga samas andsid ametnikule võimaluse vastamisest seaduse alusel üldse loobuda – vorst vorsti vastu.

Hendrik Johannes Terras selgitas, et muudatusettepanekute tähtajaks, 9. oktoobriks, eelnõule muudatusettepanekuid ei laekunud. Siis lisas, et Justiitsministeerium tegi ettepaneku eelnõu muutmiseks 08.11.2024 kirjaga.

(Ha… haa… haaa… 🐷 Kuidas sai Justiitsministeerium teha muudatusettepaneku 08.11.2024 kirjaga, kui muudatusettepanekute esitamise tähtaeg lõppes 09.10.2024? Vastus on lihtne: ei saanudki – aga tehti. Dokumentidest on see selgelt ja varjamatult näha, et kuna huvigrupid, riigiasutused ja ministeeriumid ei olnud nõus vastamistähtaja lühendamisega 30 päevalt 15 päevale, lepiti kokku vahetuskaubas: tähtaega lühendati, kuid vastamisest võib ametnik nüüd seaduse muudatuse alusel üldse loobuda. Põhiseaduslik pöördumisõigus asendati ametniku sisetundega - koeravorstiga.

Hendrik Johannes Terras tegi ettepaneku vaadata läbi ja teha otsus muudatusettepaneku kohta. Ta tutvustas muudatusettepanekut. Eelnõu täiendatakse punktiga 1, millega märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise ning kollektiivse pöördumise esitamise seadusesse (MSVS) lisatakse kaks vastamisest loobumist võimaldavat alust. MSVS paragrahvi 5 lõiget 9 täiendatakse punktidega 8 ja 9 järgmises sõnastuses:

”8) selgitustaotluse või märgukirja adressaat on sama isiku samasisulisele pöördumisele uue pöördumise esitamisele eelneva aasta jooksul vastanud ning vajadus saada teavet uuesti ei ole põhjendatud;
9) isik ilmselgelt kuritarvitab pöördumise õigust.”

Jaak Valge küsis, kas kuritarvitamist on ka võimalik täpsemalt määratleda.

Hendrik Johannes Terras vastas, et tema arusaama järgi on kuritarvitamine kaalutlusotsus ametniku poolt.

(See on võtmelause. Põhiõigus taandatakse kaalutlusotsuseks. Kui ametnikul on halb päev, siis on tegemist „kuritarvitamisega“. Kui kodanik küsib ebamugavaid küsimusi, siis on tegemist „kuritarvitamisega“. Kui keegi küsib liiga tihti – ikka „kuritarvitamine“. Määratlus puudub, aga võim on olemas. Kui tõsielusaate staaril sead kolm korda aastas sünnitavad ja puuriit seisab püsti, siis küllap seisab ka nn õigusriik – vähemalt paberil.)

Kaidi Meristo täpsustas, et kuritarvitamised võivad olla eripalgelised. Kui pöörduja ei ole nõus sellega, et ta oleks kuritarvitanud pöördumise õigust, siis on tal õigus pöörduda halduskohtusse.

(Klassikaline trikk: kõigepealt piirame õigust, seejärel ütleme, et vaidle kohtus. Põhiõigus ei ole enam vahetult tagatud, vaid tingimuslik ja vaidlustatav luksus. Õigusriik muutub teenuseks: kui jaksad ja maksad, siis ehk saad. Olge kindlad küll varsti ka kohtusse pöördumise võimalus ära võetakse – põhjendamatu pöördumine , kuritarvitatud pöördumine, väheintensiivne riive jne . Oota, oota varsti näed - kohtus algab avatud uste päev. . )

Jaak Valge uuris, kas kuritarvitamise mõistet ei hakata kuritarvitama.

Kaidi Meristo vastas, et senise praktika kohaselt ei ole seda kuritarvitatud ametnike poolt.

(„Senise praktika kohaselt ei ole.“ See on sama tugev argument nagu väide, et laut ei ole kunagi põlenud, järelikult pole tuletõrjet vaja. Praktika puudumine ei ole garantii, kui seadusesse kirjutatakse määratlemata ja piiramatu keeldumise alus. Minu järgnevad postitused hakkavad neid ausaid ja eetilisi ametnikke näitama)

Hendrik Johannes Terras lausus, et siinkohal eeldatakse ka ametnike eetikakoodeksist kinnipidamist.

(No on naksitrall. Eeldatakse. Põhiseaduslik õigus ei tohiks sõltuda eeldustest, isikuomadustest ega naksitrallist ametniku tujust. Õigusriik ei ole tõsielusaade, kus usume peategelase headusesse ja loodame parimat. Reeglid peavad olema sellised, et ka halb ametnik ei saaks õigusi ära võtta.)

Õiguskantsler

Vastusena minu teabenõudele teatab 18.12.2025 Kristel Lekko, õigusteenistuse juhataja – õiguskantsleri nõunik, mulle saadetud kirjas 18.12.2025 nr 5-3/2509150.

SELLE EELNÕU KOHTA ÕIGUSKANTSLER ARVAMUST EI ANDNUD
(kogu kiri siin)

Põhiseaduslik järeldus

(PS § 46 tagab igaühele õiguse pöörduda avaliku võimu poole ja saada vastus. See ei ole soovitus ega privileeg, vaid põhiõigus.
Kui seadusesse kirjutatakse määratlemata alus vastamisest keeldumiseks („kuritarvitamine“ ilma sisuliste piirideta), ei täpsustata põhiõiguse ulatust, vaid antakse täitevvõimule võimalus see sisuliselt tühistada, siis on tõesti ükskõik milline lipp seal tornis lehvib.
Põhiõigust ei tohi asendada kaalutlusotsusega ega nihutada kohtusse kui ainsasse kaitsemehhanismi, mille usaldusväärsus on küsitav.
Õigusriik ei seisa eeldustel ega usul ametnike pädevusse. Õigusriik seisab selgetel, siduvatel ja kontrollitavatel reeglitel – ja just neist siin mööda sõideti.)

Edaspidistes postitustes juba ”ausad ja eetilised ametnikud”