Halduskohtu otsusega kohustati Pärnu linnavalitsust dokumendi registreerija nime väljastama. Linnavalitsus esitas sellele appelatsioonkaebuse.

 Lühikokkuvõte minu 19.02.2025 kaebusest

Kaebaja palub halduskohtul kohustada Pärnu Linnavalitsust täitma 03.10.2024 esitatud teabenõude punkt 1 ja väljastama dokumendi registreerija nime. Kaebuse põhisisu seisneb selles, et linnavalitsus on keeldunud teabe väljastamisest ilma õigusliku aluseta, rikkudes sellega kaebaja õigusi.

Kaebuse põhjendused: Dokumendi registreerija nimi on avalik teave AvTS § 3 lg 1 mõttes. Dokumendi registreerija nimele ei ole kehtestatud juurdepääsupiirangut, seda kinnitab linnavalitsuse kiri mis on kaebusele lisatud, linnavalitsus valetas piirangu seadmise kohta kohtule.

Linnavalitsus ei ole selgitanud, kuidas dokumendi registreerija nime avalikustamine võiks tegelikult kahjustada tema eraelu. Tööalaste isikuandmete, nt teenistuja nimi, ametikoht jms avalikustamine ei saa iseenesest rikkuda eraelu puutumatust.Teabenõude täitmisest keeldumist põhjendatakse subjektiivsete oletustega kaebaja isiku kohta. Avaliku võimu tegevuse kriitiline hindamine ei tohi olla aluseks juurdepääsu piiramiseks. Selline käsitlus rikub PS § 12 diskrimineerimiskeeldu Linnavalitsus ei esitanud ühtegi tõendit kus oleks nähtunud mõne linnavalitsuse teenistuja pahatahtlik solvamine minu poolt. PS § 44 ning AvTS § 3 lg 1 alusel on igal isikul õigus saada teavet avaliku võimu tegevuse kohta. Pärnu linnavalitsuse tegevus on seda õigust õigusvastaselt piiranud.

Pärnu linnavalitsuse 28.03.2025  vastus kaebusele:

Pärnu Linnavalitsus ei nõustu kaebusega. Linnavalitsus keeldus dokumendi registreerija nime avalikustamisest, tuginedes Avaliku teabe seaduse (AvTS) § 35 lg 1 p 12 – tegu on isikuandmetega. Linna dokumendiregistris dokumentide registreerija nime avaldamine kahjustaks oluliselt dokumendi registreerija eraelu puutumatust.

Linnavalitsus põhjendab, et kaebaja varasem kriitiline ja pahatahtlik hoiak linnavalitsuse suhtes blogipostitustes, on tekitanud töötajates tööstressi ja emotsionaalset survet. Sellest lähtuvalt on linnavalitsusel tööandjana kohustus kaitsta oma teenistujate vaimset tervist (TTOS § 91). Seega õigustab see juurdepääsupiirangu kehtestamist.

Väljavõte kohtuotsusest  kui sa ei viitsi kogu kohtuotsust lugeda ( Terve kohtuotsus postituse lõpus) 

KOHTU PÕHJENDUSED (lühendatud)

AvTS § 9 lg 1 järgi peab teabevaldaja võimaldama juurdepääsu oma valduses olevale teabele seaduses sätestatud tingimustel. AvTS § 23 lg 1 p 1 kohaselt võib teabenõudest keelduda vaid siis, kui teabele kehtib juurdepääsupiirang ja taotlejal puudub juurdepääsuõigus.

AvTS § 35 lg 1 alusel ei kehtestu juurdepääsupiirang automaatselt, vaid AvTS § 34 lg 2 kohaselt peab selle kehtestama asutuse juht. Riigikohtu praktika (10.09.2021, nr 3-19-2069, p 13 ja 15) kohaselt ei tohi teabenõudest keelduda, kui asutuse juht pole piirangut kehtestanud. See välistab automaatse piirangu rakendamise teabele, mis võib vaid osaliselt sisaldada kaitstavat infot.

Kohus ei tuvastanud, et Pärnu linnavalitsus oleks teenistujate nimed tunnistanud asutusesiseseks teabeks või kehtestanud neile juurdepääsupiirangut. Kaebaja esitas ka linnavalitsuse 17.02.2025 kirja, milles öeldakse, et piirangut kehtestatud pole ja dokument puudub. Järelikult on küsitud teave – dokumentide registreerijate nimed – avalik ja see tuleb välja anda.

Pärnu linnavalitsuse dokumendiregistris ei ole märki, et asutuse juht sooviks teenistujate nimesid varjata. Vastustaja pole ka viidanud, et antud sarjal (dokumentidel) oleks piirang. Seega on tegemist avaliku teabega ning keeldumine on toimunud olulist asjaolu (piirangu puudumist) arvestamata – tegemist on kaalutlusveaga.

Vastustaja viitab, et kaebaja võib nimed avaldada oma blogis koos halvustavate hinnangutega, mis häirib teenistujate tööd ja kahjustab nende vaimset tervist, mistõttu on tegemist eraelulise riivega. 

AvTS § 35 lg 1 p 12 kohaselt saab piirangut rakendada juhul  kui:  (1) teave sisaldab isikuandmeid, (2) juurdepääs kahjustab eraelu puutumatust ja (3) see kahjustus on oluline. 

Isegi kui kaebaja võib nimesid blogis kasutada, ei piisa sellest iseenesest teabe andmisest keeldumiseks. Teenistujate nimed on avalikud ja nende seos dokumentide registreerimisega on osa avalikust teabest. Kohustus see teave avaldada tuleneb ka AvTS-ist ega ole vastuolus IKÜM-i ega muu õigusega. Avaliku huvi ja demokraatia toimimise nimel tuleb juurdepääsu võimalikult vähe piirata.

Teabenõudest võib keelduda vaid juhul, kui küsitakse eriliigilisi või eraelulisi isikuandmeid (nt kodune aadress, telefon). Teenistujate nimede küsimine tööülesannete täitmise kontekstis on avalik info ja see tuleb kaebajale väljastada.

Vastustaja on arvestanud lubamatu asjaoluga – kaebaja eesmärki pole kindlaks tehtud – ja väärtustanud asjaolusid valesti. Nimede kasutamine blogis pole keelatud ega muuda nimesid mitteavalikuks.

Kokkuvõttes rahuldab kohus kaebuse ja kohustab Pärnu linna väljastama 03.10.2024 teabenõude punktis 1 palutud dokumendi registreerija nime (HKMS § 41 lg 3 ja RVastS § 6 lg 5 alusel). Kuna keeldumiseks puudus õiguslik alus, ei ole vaja teha ettekirjutust teabenõude uuesti läbivaatamiseks (RVastS § 6 lg 4).

TERVIKTEKST KOHTUOTSUSEST SIIN 

Kuigi asi kisub juba farsiks, otsustas Pärnu linnavalitsus siiski vapralt edasi võidelda ja esitas apellatsioonkaebuse 😳. Linnavalitsuse kõrgelt diplomeeritud juristid näivad jätkuvalt uskuvat, et oleks lausa püha rikutus, kui keegi teada saaks, kes täpselt neid kirju ja dokumente linnavalitsuse dokumendiregistrisse sisestab.

Tõsimeeli – kui see informatsioon peaks avalikkuseni jõudma, võib nende linnaametnike, kes end ise  linnavalitsuseks peavad, habras sisemaailm tõsiselt kõikuma lüüa. Mõned võivad koguni tajuda seda kui eksistentsiaalset ohtu – kujutage vaid ette, kui avalikkus saaks teada, millega nad tööajal tegelevad! Ja mis siis saab, kui keegi solvub? Või veel hullem – hakkab kriitiliselt mõtlema. Kas suitsiid?

Ei saa välistada, et tulevikus hakatakse Pärnu linnavalitsuses ennetava meetmena kõiki dokumente salastama – igaks juhuks. Mitte riigisaladuse kaitseks, vaid ametnike meelerahu nimel.

Aga ärge muretsege – raha sellisteks toredateks õiguslikeks avantüürideks tundub Pärnul jätkuvat. Tõsi, mitte tingimata laste huvihariduseks või auklike tänavate parandamiseks. Aga milleks mõistlikkus, kui saab olla printsiibipõhine?