Riik kärpis kodanike põhiõigusi, et legaliseerida tegevusetus

 Eesti riigi praktika näitab üha selgemalt, et kodanike põhiõiguste rikkumine ei ole enam juhuslik kõrvalnähtus, vaid teadlik vahend omaenda asutuste haldussuutmatuse varjamiseks. Kui ametkond ei suuda seadust täita, ei järgne sellele vastutust ega parandustegevust, vaid muudetakse õiguslik raamistik selliselt, et rikkumine muutuks lubatavaks ja tegevusetus seaduslikuks.

Õiguskantsler tuvastas jälle kontrolli tulemusel, et Andmekaitse Inspektsioon (AKI) ei järgi oma tegevuses põhiseadust ega teisi seadusi, ei austa inimeste põhiõigusi ja -vabadusi ning ei pea kinni hea halduse tavast. Tegemist ei ole üksikjuhtumite ega ajutise töökorralduse probleemiga, vaid süsteemse ja pikaajalise õigusrikkumisega.

Inimesed on esitanud Andmekaitse Inspektsiooni tegevuse peale mitmeid kaebusi. Õiguskantsler leidis, et inspektsioonil on probleeme nii märgukirjadele ja selgitustaotlustele vastamisega kui ka vaiete ja isikuandmete töötlemise rikkumise peale esitatud kaebuste lahendamisega. Avaldustele jäetakse vastamata, vastamise tähtaegu pikendatakse põhjustel, mida õigusaktid ei tunne, ning tähtaegu ületatakse ulatuses, mida seadus ei luba.

Õiguskantsler rõhutab, et tegemist ei ole ajutise olukorraga, vaid püsiva kriitilise seisuga ja kehtiva õiguse eiramisega. Samal ajal avaldab inspektsioon oma veebilehel teavet, mis on vastuolus kehtiva õigusega, teatades, et vastused avaldustele võivad viibida või et neile ei pruugita üldse vastata. Sisuliselt on välja kuulutatud, et seadus ei pruugi kehtida, kui asutus ei pea seda otstarbekaks. Kui seadus kehtib vaid siis, kui see on mugav, ei ole see enam seadus, vaid soovitus.

Õiguskantsler soovis Andmekaitse Inspektsiooni ja Justiitsministeeriumi seisukohta ning teavet meetmete kohta, mida on tarvitusele võetud või kavatsetakse tarvitusele võtta olukorra lahendamiseks ja edaspidiseks vältimiseks. Küsimus ei olnud üksikutes tööprotsessides, vaid põhiseaduslike õiguste tegelikus kehtimises.

Lahendus leiti aga mitte haldussuutlikkuse parandamises, vaid Eesti Vabariigi kodanike põhiseadusest tulenevate õiguste järjekordses kärpimises.

09.09.2024 algatas Vabariigi Valitsus märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise ning kollektiivse pöördumise esitamise seaduse muutmise. Eelnõu kohaselt lühendati märgukirjadele ja selgitustaotlustele vastamise tähtaega 30 kalendripäevalt 15 kalendripäevale.

Seda esitleti sammuna tõhusama halduse ja parema suhtluse suunas ning just selles ulatuses küsiti ja saadi ka arvamused ning kooskõlastused nii Õiguskantslerilt, Riigikontrollilt kui ka Vabariigi Presidendilt.

Eelnõu menetluse käigus saatis Justiitsministeerium kirja, milles tehti ettepanek täiendada MSVS § 5 lõiget 9 punktidega 8 ja 9, lisades kaks üldse vastamisest loobumist võimaldavat alust. Komisjoni istungil 11.11.2024, kus osales ka Justiitsministeeriumi esindaja, otsustati need muudatused eelnõusse sisse viia.

Selline nüüd siis praegu kehtiv MSVS § 5 lg 9:

Vastamisest võib loobuda, kui:
8) adressaat on sama isiku samasisulisele pöördumisele eelneva aasta jooksul vastanud ning vajadus saada teavet uuesti ei ole põhjendatud;
9) isik ilmselgelt kuritarvitab pöördumise õigust.

Hindab seda kõiki ametnik oma tahte, suva, meeleolu jne järgi 

Tänaseks kehtivad MSVS § 5 lg 9 punktid 8 ja 9, mille tegelik mõju seisneb selles, et ametiasutusel on seaduslik võimalus pöördumine täielikult ignoreerida. Seadus ei nõua enam vastuse andmist, ei nõua otsuse vormistamist ega isegi teavitamist sellest, et vastamisest loobutakse või miks seda tehakse. Kodanik ei saa vastust, ei saa põhjendust ega saa ka teada, kas tema pöördumine üldse kätte saadi.

Oluline on rõhutada, et pärast seda sisulist muudatust ei ole avalikest allikatest võimalik leida teavet selle kohta, et MSVS § 5 lg 9 punktide 8 ja 9 lisamise osas oleks küsitud või saadud Õiguskantsleri, Riigikontrolli või Vabariigi Presidendi arvamusi või kooskõlastusi. Vähemalt ei ole need avalikkusele kättesaadavad ega läbipaistvalt dokumenteeritud.

See asjaolu on enam kui tähelepanuväärne. Kui algne eelnõu,  kus ainult vastamistähtaja lühendamine vajas põhiseaduslike institutsioonide hinnangut, siis vastamiskohustuse sisuline tühistamine toimus ilma samaväärse kontrollita. Selline menetluspraktika tekitab põhjendatud kahtluse, kas seadusloome vastas hea õigusloome tavale ja põhiseaduslikule järelevalvele või püüti sisuline muudatus viia läbi varjatult tehnilise muudatuse varjus.

Selle tulemusel ei ole riik parandanud haldussuutlikkust, vaid legaliseerinud vaikimise.

Minuga on mitmel korral võtnud ühendust inimesed, kes kirjeldavad olukordi, kus nende pöördumisi lihtsalt ignoreeritakse. Probleemid omaste hauaplatsidega, puudega lapse toetuste küsimused ja isikuandmete kasutamise rikkumised jäävad lahenduseta mitte seetõttu, et vastust pole võimalik anda, vaid seetõttu, et seadus lubab neile vastamata jätta, ilma igasuguse teavitamiseta.

Tuleb selgelt mõista: inimeste pöördumistele ei anta enam vastuseid, neile ei teatata ka vastamisest loobumisest ega selle põhjustest. Kui küsitakse täpsustusi või selgitusi, võib asutus vaikida ka edaspidi, ilma et see tooks kaasa mingeid õiguslikke tagajärgi. Selle aasta jooksul, mil see muudatus on kehtinud, on inimesed (julgemad) massiliselt pöördunud kohtu poole, kuid lahendid on, nagu ikka, ühte auku. Kohutav riik. 

Kõige intensiivsemalt ja kõige ebaõiguspärasemalt kasutab seda võimalust Andmekaitse Inspektsioon. Asutus, mille ülesanne on kaitsta inimeste õigusi, kasutab seadusest tulenevat vaikimisõigust oma tegevusetuse varjamiseks. Ressursside nappus, madalad palgad ja töötajate puudus ei õigusta olukorda, kus riigiasutus legaliseerib ignoreerimise. Palgad võivad olla väikesed ja töötajaid vähe, kuid see ei anna alust valetamiseks, dokumentide võltsimiseks ega ebaausa tellimustöö tegemiseks. Kui ei olda võimelised ausalt ja seaduskuulekalt riigitööd tegema või end kehtiva õigusega kurssi viima, siis ei tohiks lahenduseks olla kodanike vaikima sundimine.

Igasugused mõttetud ja ebaausad riigi „seebivabrikud“ tuleks sulgeda või anda erakätesse – las lähevad metsa käbisid korjama.

Järgmises postituses käsitlen konkreetseid Andmekaitse Inspektsiooni „vägitegusid“ koos faktide, kuupäevade ja dokumentidega.