Kuidas Pärnu linnavalitsus ja AKI koostöös varjavad avalikku teavet ja piiravad kodanikuõigusi

 Üks näide paljudest, kuidas avalikku võimu teostavad ametnikud usuvad, et seadused neile ei kehti eriti kui avalik teave võib paljastada nende õigusvastast tegevust või küsitavat kompetentsi. Selle loo keskmes on Pärnu linnavalitsus, ning Andmekaitse Inspektsioon, kes ühisel jõul püüdsid rikkuda minu põhiseadusest tulenevt õigust ja hakata mulle keelama avaliku teabe väljastamist millele ei ole paigaldatud juurdepääsupiirangut, koheldes mind teistest erinevalt, diskrimineerivalt. Antud juhul keelduti mulle väljastamast teavet kes registreeris Pärnu linna dokumendiregistris minu teabenõudes osutatud kirjad.

Kõik algas sellest, et linnasekretär T. Käärid andis dokumendi registreerija kohta pahatahtlikke hinnanguid, väites, et too ei tea, miks ta midagi teeb ega saa aru, kas see, mida ta teeb, on üldse õige või vale. Et need solvangud ei oleks isikuliselt tuvastatavad, asus linnasekretär õhinaga ja seadust eirates varjama teavet selle kohta, kes milliseid dokumente  Pärnu linna dokumendiregistris registreerivad.
Tundus, nagu usuks linnasekretär, et avaliku teabe väljastamine on tema isiklik suvaotsus – tahab, annab; ei taha, ei anna. Aga nii see ei käi.

03.10.2024 esitasin Pärnu linnavalitsusele teabenõude, küsides punktis 1: kes registreeris konkreetsed dokumendid dokumendiregistris? Tegemist oli ametialase teabega, mis AvTS kohaselt kuulub avalikustamisele. Igal inimesel on õigus teada, millised teenistujad milliseid ülesandeid täidavad.

Kuid linnavalitsus keeldus. Vastuskirjas nr 4.3-7/8941-1 (koostaja K. Matiisen, allkirjastaja linnasekretär T. Käärid) väideti, et registreerija nime „välja toomine ei ole vajalik ega põhjendatud“ ning et see ei olevatki avalik teave.

Selline suhtumine viitab justkui sellele, et registreerija nimi on riigisaladusest veel püham info – midagi, mida ei tohiks keegi teada. Tegelikult ei ole seaduses mitte kusagil kirjas, et avaliku teabe väljastamist võib põhistada sellega, et ametiasutus ise ei pea seda vajalikuks.

Ma ju ei küsinud ja mind ei huvitanud mida linnavalitsus vajalikuks või põhjendatuks peab ja mida mitte.

11.10.2024 esitasin AKI-le vaide, milles palusin kohustada Pärnu linnavalitsust väljastama registreerija nime. Minu ootused AKI suhtes olid juba siis tagasihoidlikud, teades, et see asutus ei käitu sageli sõltumatult, vaid laseb oma hinnanguid mõjutada teabevaldaja ja teabenõudja isikust ning annab teadlikult vastuolulisi seisukohti..

Ent 21.11.2024 tuli vaideotsus nr 2.1-3/24/1060-2599-5 (jurist Karin Uuselu), kus vaie rahuldati ning linnavalitsusele tehti ülesandeks teabenõue uuesti läbi vaadata ja uuesti otsustada. AKI rõhutas, et kohaliku omavalitsuse teenistujate nimed on avalik teave – sõltumata tööõiguslikust vormist või sellest, kas isik täidab otseseid või abistavaid ülesandeid.

Samas jäi otsuses kõlama varjatud soovitus: kui muul viisil ei saa, leidke mõni muu põhjus keeldumiseks.

Ja linnavalitsus leidis. Kirjaga 05.12.2024 nr 4.3-7/8941-6 teatas Pärnu linnavalitsus, et keeldub endiselt registreerija nime avaldamisest, kuid nüüd mitte seetõttu, et dokumendi registreerija nime ei oleks avalik teave vaid hoopis seetõttu et:

- registreerija ei teosta avalikku võimu,
- dokumentide registreerija nime avaldamine kahjustavat oluliselt registreerija eraelu puutumatust
- dokumentide registreerija nimele olevat kehtestatud juurdepääsupiirang AvTS § 35 lg 1 p 12 alusel eraelu kaitseks

- mulle ei saavat avalikku teavet väljastada kuna olen andnud linnavalitsuse ja selle teenistujate suhtes varasemalt pahatahtlikke hinnanguid ja võin seda veel teha.

Lisaks väideti, et registreerija eraelu puutumatust kahjustab oluliselt see, et nime teadasaamisel saadakse ka teada millal täpselt registreerija tööl oli ja millise kvaliteediga oma ülesannet täitis ning et olevat reaalne, et kogu selle ülisalajase info, dokumendi registreerija kohta, avalikustavad mina pahatahtlikult oma blogis. 
Absurd jõudis uude dimensiooni.  Pane tähele.et kirjad koostas K. Matiisen ja allkirjastas linnasekretär T. Käärid. Sellega on vist kõik õeldud.

Esitasin AKI le  uue vaide mille AKI jättis vaideotsusega nr 2.1-3/24/1275-3142 rahuldamata ja mis oli otse risti vastupidine varasemale – seekord õigustati lõplikult Pärnu linnavalitsuse keeldumist teabenõude täitmisest.

Otsuses leiti paljasõnaliselt,  et dokumendi registreerija nimele kehtivat juurdepääsupiirang AvTS § 35 lg 1 p 12 alusel ning selle teabe väljastamine rikkuvat oluliselt registreerija eraelu puutumatust. Ühtegi tõendit nende väidete kinnituseks ei küsitud ega kontrollitud.

See oli järjekordne näide sellest, kuidas AKI taandas ennast järelevalve teostajast teabevaldaja käsutäitjaks, tellimustöö tegijaks .

Miks AKI ei küsinud linnavalitsuselt dokumenti, millega dokumendi registreerija nimele oleks kehtestatud juurdepääsupiirang eraelu kaitseks. Sest AKI teadis, et sellist dokumenti ei eksisteeri. Tal oli olemas tõend  mis kinnitas vastupidist kuid seda tuli varjata.  

Väljavõte dokumendist, 

Samuti, kuigi teabe väljastamist ei saa siduda teavet küsinud isikuga, vaid ainult palutud avaliku teabe olemusega ( ka isegi sarimõrvarid saavad avalikku teavet võrdselt kõigi teistega) siis lootsid linnavalitsus ja Andmekaitse inspektsioon, et ehk ma seda ei tea.

Vastasel juhul pidanuks ju AKI järelevalve menetluses küsima linnavalitsuselt tõendeid kus millises kirjas ja millise teenistuja kohta, milliseid pahatahtlikke hinnanguid andsin. Aga AKI ei küsinud ega osanud mulle põhjendada miks.

Aga mina tean miks 

Näiteks vaideotsuses nr 2.1-3/18/1170 on AKI kirjutanud järgmist: “Riigikohus on korduvalt jõudnud oma lahendites seisukohale, et interneti vahendusel võimaldatud avalikud kommentaarid ja hinnangute andmine on väljendusvabaduse üheks osaks. Inspektsioonil puudub pädevus hinnata, kas konkreetses postituses toodud hinnangud ja faktiväited vastavad tõele. Seda, kas antud juhul on tegemist valede faktiväidete või ebakohaste väärtushinnangutega, saab hinnata kohus.” Inspektsioon leiab, et niisugune sõnavõtt, mille sisuks on avaliku asutuse kritiseerimine, teenib eelkõige avalikkuse kontrolli eesmärki, misläbi antakse ühiskonnale võimalus pidada selle teemalist avalikku arutelu ja tagada avaliku asutuse töö läbipaistvus. Avaliku asutuse töö kritiseerimine ei anna alust avaliku teabe väljastamisest keelduda. Sellise tõlgenduse järgi saaks kõigile inimestele, kes teabevaldaja tegevuse üle sõna võtavad keelduda avaliku teabe väljastamisest.

Seega Pärnu linnavalitsus ja AKI asusid mõlemad teadlikult ja pettusega piirama minu põhiseadusest tulenevaid õigusi saada avalikku teavet.

Ma ei tea kas uskuda või mitte aga linnasekretär on teatanud, et mõned linnavalitsuse teenistujad peavad ennast linnavalitsuseks ja tunnevad, et just nemad on põhjustanud linnavalitsuse suhtes tehtud kriitika.
Aga see on juba pisut teist laadi probleem, olen kuulnud, et on ka juhuseid kus isikud on ennast Napoleoniks pidanud aga seda ei saa küll minu süüks panna.

Huvi pärast küsisin linnavalitsuselt ja sain vastuse kirjaga 17.02.2025 nr 4.3-7/1583-1 , et linnavalitsusel puudub teave, et ma oleksin avaldanud pahatahtlikke või solvavaid hinnanguid nimeliselt mõne teenistuja kohta.

AKI on samuti olnud sunnitud teabenõuetele vastates tunnistama, et ei ole linnavalitsuselt järelevalvemenetluses mitte ühtegi tõendit küsinud, saanud ega oska viidata ühelegi seadusesättele mis võimaldaks teabenõude täitmist sõltuvusse seada teabenõudja isikust või motiividest.

Kokkuvõttes otsustati mitte selle üle, mis on avalik teave, vaid kes on selle vääriline. Info varjamise tegelik põhjus ei olnud mitte teabe olemus, vaid teabenõudja isik.

Selline lähenemine on õigusriigis äärmiselt ohtlik. Kui teabe andmist hakatakse piirama mitte teabe, vaid küsija isiku alusel, siis see farss demokraatlikust õigusriigist õigustab ennast ikka täiega.

Mida see kõik meile ütleb?

Pärnu linnavalitsus ja AKI on teadlikult ja tahtlikult rikkunud minu põhiseaduslikke õigusi, keeldudes avaliku teabe väljastamisest, toetudes seejuures alusetutele ja kontrollimata väidetele. Põhjuseks ei olnud mitte teabe sisu, vaid see, kes küsis.


Järgmises postituses:
Avaldan halduskohtule esitatud kaebuse ja selle alusel tehtud kohtuotsuse. Seal selgub, kas kohtul on julgust öelda välja, et ametkondlik meelevald ei kuulu Eesti õiguskorda.