Pärnu Linnavalitsuse loogika - kui ühel lapsel on tatt, siis jäävad kõik õue minemata

Täna pidin jätkama eelmise postituse kirjutamist, aga piisas ühest pilgust Pärnu linnavalitsuse dokumendiregistrisse, kui sisemine rahu viskas korgid välja.

Uskumatu, kuidas linnavalitsuse ametnikud suudavad nii süüdimatult valetada ja esitada revisjonikomisjoni esimehele loovtõlgendusi õigusnormidest. Jah, muidugi — meil on ju nii tore ja demokraatlik õigusriik ning eeskuju Riigikogu istungite infotundidest on nakkav.

Dokumendiregistris on dokument 30.09.2025 nr 4.3-8/9588-1 (koostanud andmekaitse spetsialist Valdis Podžuk ja allkirjastanud Kristi Matiisen, õigusvaldkonna juht linnasekretäri ülesannetes). Revisjonikomisjoni esimees Siim Lopsik on küsinud linnavalitsuselt selgitusi, miks ühel kahe lisaga  dokumendil oli algselt kehtestatud juurdepääsupiirang ärisaladuse kaitseks (AvTS § 35 lg 1 p 17), kuid kui selgus, et see mingit ärisaladust ei sisaldagi, tekitati uus põhjus – dokument ei sisalda küll ärisaladust, kuid dokumendi kaks lisa sisaldavad juurdepääsupiiranguga teavet - kaitsekategooria liikide leiukohtade kohta (AvTS § 35 lg 1 p 8).

S.Lopsikul oli täiesti põhjendatud küsimus: kui lisad sisaldavad juurdepääsupiirangut, aga dokument ise mitte, siis miks ei edastatud dokumenti ilma lisadeta?

ja linnavalitsus kirjutab ja valetab täiesti sirge seljaga järgmise pärli:

„Juurdepääsupiirang kehtestati tervele dokumendile ja mitte ainult lisadele. Linnavalitsuse dokumendiregistri tehnilise lahenduse tõttu tuleb juhul, kui dokument või mõni selle lisa sisaldab asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teavet, määrata juurdepääsupiirang kogu dokumendile, mitte ainult sellele lisale, kus piirangualune info paikneb.“

Kas tõesti on keegi võimeline sellist juriidilist jura paberile panema? Kas tõsimeeli arvatakse, et väljamõeldud väidetava   “tehnilise lahenduse tõttu” võib seaduse kõrvale heita?

Väljavõte Andmekaitse Inspektsiooni vaideotsusest ja ettekirjutusest-hoiatusest asjas nr 2.1-3/24/943/2284:   Andmekaitse Inspektsioon nõustub vaide esitajaga selles, et kui dokument ja selle lisad on eraldiseisvad dokumendid, on õiguspärane teha piirangu märge ainult nendele dokumentidele, mis piiranguga teavet sisaldavad. 

Väljavõte Riigikohtu otsusest 3-3-1-57-03 p 20:  Kui teabele juurdepääsu võimaldamine võib põhjustada juurdepääsupiiranguga teabe avalikuks tulemist, siis AvTS § 38 lg 2 kohaselt tagatakse juurdepääs üksnes sellele osale teabest või dokumendist, mille kohta juurdepääsupiirangud ei kehti.

Lihtsas keeles: piira ainult seda, mis piirangut vajab – mitte kogu dokumenti.

Aga Pärnu linnavalitsuses elatakse oma reaalsuses ja nende loogika meenutab pigem lasteaia reeglit:
“Kui ühel lapsel on tatt, siis jäävad kõik õue minemata.”

Sama süsteem nüüd juriidilises võtmes:
“Kui ühes lisas on piirang, siis paneme kogu registri luku taha.”

Kui seadus ja “tehniline lahendus” lähevad tülli, siis normaalne linnavalitsus parandab süsteemi. Meie linnavalitsus parandab… seaduse mõtet.

Veel üks kiri dokumendiregistris ajas täna mu kulmu kergelt tõusma  aga täna ei viitsi seda torkida