3.4.18

Politsei viis purupurjus mehe öösel linna, et isikut tuvastada ja viskas siis läbipekstuna kodutute varjupaika.

(kannatanu ja kohanime muudetud)

Aastaid tagasi, ühel augustikuu ööl, viidi Kuusemetsa küla elanik Jüri, kes oli tugevalt joobes, Pärnu Politseijaoskonda. Peale seda inimene kadus. Elukaaslane hakkas teda järgmisel päeval otsima, helistades murest murtuna ka minule.

Hakkasime asja uurima. Helistasin kordi politseisse, ikka paluti tagasi helistada, et uurime asja. Lõpuks teatas politsei, et Jüri on kodutute varjupaigas „Tulevik”

Politsei selgituse kohaselt oli öösel helistanud juhuslik möödasõitja politseisse ja teatanud Kuusemetsa külas teeääres magavast mehest, kelleks osutus Jüri. Politsei sõitis Pärnust kohale, purupurjus Jüri pandi autosse ja viidi  Pärnu politseijaoskonda. Kõik olnuks korras ja seaduslik kui Jüri oleks sealt toimetatud edasi kainerisse välja magama. Kuid ei, politsei vedas maani täis mehe öösel kodunt 60 km kaugusele linna, et isikut tuvastada (nii väitis politsei)  ja viskas seejärel ta ka koheselt öösel,purjus olekus  tänavale. Miks purupurjus mees öösel  tänavale (mitte kartserisse) visati, politsei selgitada ei tahtnud või nagu vastati - ei tea.

Purjus Jüri kakerdas öösel tänavatel, minna ei osanud ja polnud kuhugi. Ta teadis, et linnas elab ta täditütar Malle, seepärast käinud ja koputanud ta mööda majade aknaid, hüüdes – Malle lase sisse. Nüüd kutsusid majaomanikud uuesti politsei kes viis  Jüri jälle politseimajja ja sealt juba läbipekstuna ja invaliidina kodutute varjupaika surema.

Nüüd see, mis kuulsin varjupaiga töötajatelt.
Kella 1 ja 2 vahel öösel tõid  politseinikud läbipekstud Jüri kodutute varjupaika Tulevik.
Valvur oli imestanud miks  politsei tõi varjupaika inimese kes oleks tulnud viia hoopis haiglasse. Rääkida ta Jüriga  ei olevat saanud, kuna Jüri  ei olnud midagi kuulnud. Jüri oli pandud  ratastooli. Politseinikud käinud mitmel korral vaatamas ja küsimas kas see mees (Jüri) ikka elab. Elukaaslane ja omaksed said Jüri asukoha teada politseilt mitu päeva hiljem.

Jüri viibis pikalt kriitilises olukorras haiglas. Selle jõhkra peksmise tulemusel kaotas ta täielikult ja alatiseks kõrvakuulmise, tasakaalu ja pea täielikult mälu. Mälu siiski osaliselt pikapeale taastus.
Enne seda oli Jüri täiesti terve inimene.

-Miks politsei ei jätnud Jürit kainerisse välja magama kui ta juba inimese öösel kodust 60 km kaugusele linna vedas, vaid viskas  öösel tänavale?
-Miks viis politsei purjus Jüri kodutute varjupaika?
-Miks peale varjupaika viimist käis politsei mitmel korral varjupaigas uurimas kas Jüri ikka elab veel? Miks?

On põhjendatud ja alust arvata, et Jüri peksid läbi politseinikud, oma lõbuks ja viisid siis mehe läbipekstult kodutute varjupaika surema? Jüri ei julgenud peksmisest avalikult rääkida - kas sa tahad, et mind päris ära tapetakse, ütles ta selle peale.

Jüri juhtumi kohta kirjutas Pärnu politseile avalduse Jüri elukaaslane kuid see kadus ja sellest pole siiani ei kippu ega kõppu.

Helistasin Pärnu Politseisse, et saada teada, kes tegeleb selle kriminaalasjaga. Helistasin infolauda telef 4446416. Otsiti avaldust, paluti helistada tagasi, kuid avaldust ei leitudki. Paluti helistada telef nr 4446544 Priit Svede, samuti telef nr 4446406 Merle Nuia, keegi neist ei leidnud Jüri elukaaslase poolt esitatud avaldust. Lubati uurida ja tagasi helistada kuid loomulikult jäi see ainult lubaduseks.

Ja siis algas see jutt ....  teie olete mittekeegi ja me ei anna teile ei infot ega selgitusi jne.

Pärnu Juhtimiskonverentsi teisel päeval ütles Politsei-ja Piirivalveameti peadirektor Elmar Vaher : meie jaoks on usaldus elu ja surma küsimus.

Ma ei usalda politseid ja ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes usaldaks politseid.
Nii et tuleks hakata surema.