30.5.12

Elagu EV koonduslaagrid

Üks rääkimata lugu
Mõne jutu saab avaldada alles siis kui peategelane meie hulgast juba lahkunud.
Enne jõule külastasin järjekordselt vanadekodu.
Pakkisin kaasa natuke külakosti - pisut  puuvilju, mahla, midagi soolast  ja midagi magusat.
Väike armas majake. Jõulude ajal jättis see eriti sügava mulje. Hoovis puust tahutud päkapikud ja pikas koridoris toolil konutamas tähtsal moel jõuluvana.

Mõisaküla hooldekodu,  kui piltpostkaart aga ..............
Tuba, kus 4 vanakest oma viimaseid elupäevi veetsid,  oli järjekordselt väljastpoolt lukus. Sellepärast siis ei olegi koridoris ühtegi asukat kohanud. Toauksed on  lukus ja vanakesed istuvad kui surmamõistetud vangid oma pissihaisuses kongis. Miks on vanainimesed lukustatud uste taga? Kas personalil on nii lihtsam, ei ole vaja jälgida,  äkki mõni tahab kõndima minna.
Aga elu on neil hea. 89  aastane tädike, keda mina seal külastan, kiidab vanadekodu elu maast taevani.

Pakin kaasavõetu lahti. Tädike märkab kirsisiirupi pudelit ja teatab „Oi, miks sa niipalju raha raiskad, oi aitäh, aitäh aga tead see kirsisiirup vii küll tagasi". Küsin kas talle see ei meeldinud. Saan vastuseks, et meeldib küll aga ei, ei. ei ..... „Mis siis viga, kas liiga magus, tahaksid sa mingit hapumat siirupit?“. „Ei ära enam too, ära raiska raha, ma andsin selle ka ära mis sa eelmine kord tõid“. "Miks siis?" – vastust ei saabu.  Näen, et ta on väga pabinas ja  püüab seda teemat vältida. Siis pakun, et pesen õunad puhtaks, siis saab siit sahtlist kohe võtta ja pole vaja hooldajaid paluda. Tädi ehmub jälle - „ pole vaja, küll ma saan hakkama“. Seekord ma ei kuuletu  ja otsustan õunad siiski puhtaks pesta, sest lamajana sõltub ta ju ainult teistest.
Mis värk on? Üksekõrval oleval  kraanikausil, kus olen alati õunu pesnud ja värsket joogivett võtnud, ei ole enam kraani. On ainult kraanikauss. Küsin, et  kas kraan läks katki, kas nii on juba ammu ja kas ta teab miks seda ei parandata. Luban minna asja uurima.  Tädi vehib kätega ja sosistab „ära mine, jumala eest palun ära mine“. Saan aru, et siin on mingi jama.  Tädike näitab öökapil olevat 0.33 l pudelit, kus veega täidetud umbes poolest pool ja teatab tähtsalt: „Näe, mul on vesi siin pudelis,  see on mu tänane ports, rohkem ma juua ei tohi“. „Mida  mida, tänane ports, pool tassi vett, kas vesi on jaopärast“. „Jah“ vastab ta ja jätkab  „ sellepärast keeratigi  kraanid ära, et me ei saaks vett võtta. Aga vaata, muidu me pissime ja siis läheb vanadekodul palju pamperseid, seda ei saa lubada. Oi, meil ei ole siin häda midagi,  ära midagi räägi,  hakkavad kiusama, Marta hakkas nurisema ja kohe varsti surigi“ Annan lubaduse, et vaikin sellest tema eluajal.

Pool tassi vett päevas on  siis Eesti Vabariigi vanadekodus lubatud vanuril tarbida!! 
Elagu EV koonduslaagrid!

4 comments:

Anonymous said...

Ńii kurd jutt räägi see ka sotsiaalministeeriumis maha kui riigireeturiks ei karda saada(sm Ligi)

Anonymous said...

Salajane värk, ehk sellepärast otsusel ei olnudki laenutingimusi.

Kes teie militaarses vallas siis kodanikele avalikke teeenusi osutavad kui vallamaja militariseeritud.
Õigus! volikogu juhtfiguuri ja maltsateadlase MTÜ-d

Anonymous said...

Tubli. Mina ootan järge MTÜ de rahastamise kohta, kuhu värdjad valla raha panid

Anonymous said...

jõudu millimallile. ära arva,et vastujõud ei tööta, kuulen kuulen sahinaid. mõni poeks nahast välja, et saaks millimallile ära teha.