Matusetoetusest
S uremine on osa elust, ehki see kõige viimane osa. Surm on üks elu tähtsamaid sündmusi, kui mitte kõige tähtsam. Võib-olla oli Platonil õigus, kui ta ütles, et filosoofia pole muud kui ettevalmistus surmaks. Me ei kuulu mitte ainult ajale vaid igavikule see tekitab õudu ja kurbust. Seal, kus oleme meie, pole surma, seal kus on surm pole jälle meid! Mis on elu mõte? Ei tea? Iga indiviid otsib seda omal tasandil- iseasi, kes leiab. Järglastele me OMA elu mõtte leidmise ülesannet paraku jätta ei saa. Surma mõte on aga elust vabaneda. Surm kui MINA olematus võrdsustab kõik - hea ja kurja, õige ja väära, ilusa ja koleda, rikkuse ja vaesuse. Kui surm ei tuleks paratamatult ja igavene elu oleks reaalsus - siis ei oleks vahet, mida teed? Sa ju ei suregi ja igaviku ees pole ühelgi su tänasel teol tähendust ega lõplikku väärtust? Matuste korraldamine võib olla probleem paljudele - see on kurb tõsiasi. Lein on suur ja sa tead, et aeg pressi...